Uus aasta 2026

Head uut aastat! Ees on muusikaliselt põnev aasta. Soovin kõigile vähem müra ja rohkem muusikat. Ning samuti nagu sooviti ka tänasel Viini kontserdil - rahu ja headust. 

 

Taassünd

Klaveriosakond elab! Kuuldused selle lõppakordist on tugevasti liialdatud, kuigi eelmisest postitusest siin blogikeskkonnas on veidi aega möödas.  Aastal 2014 lõin FB lehe nimega Klaveriosakond, varsti on juba jälle aeg otsida uusi vorme, kuidas inimesteni jõuda. 

Klaveriosakonna kui blogi ja FB lehe omanikuna oli loogiline keskenduda klaverimängule kõigil neil aastatel, mil siinsest lugejast eemale jäin. Nüüdsest keskendun sellele uue hooga ja veelgi enam, aga koos käesoleva blogiga. Muidugi siin blogis ei pea ka ainult klaverimängust rääkima. Võib ka klaveri tagant korraks püsti tõusta ning kogeda elu ja maailma - et oleks midagi, mille üle mõelda ja mida väljendada oma muusikaga.

Tõuke taaselustada see blogi andis mulle kallis pereliige, kes esitas lihtsa küsimuse - miks mitte uuesti kirjutama hakata? Selle eest talle suur aitäh. 

Nüüd aga klaverimängust. Valmistun soolokontsertideks kevadel 2026. Töötan oma praeguste lemmikheliloojatega, kellest ühel on võimalik tähistada nii sünnist kui surmast mööduvaid ümmargusi tähtpäevi. Mõlemad on ooperiheiloojad ning erakordselt põnevad loojaidiksused. On suur privileeg nende instrumentaalmuusikaga töötada ja seda esitada. 

Pühade ja aastavahetuse aeg on olnud juba väga rahustav ning hinge toitev. Soovin teilegi head vana aasta lõppu ning sisukat uut aastat! 

Teie 

Klaveriosakond 

Asjaolud on muutunud. Loodud on Facebooki lehekülg nimega Klaveriosakond.
Klaveriosakond töötab! Meie valijad on:
klaveritudengid, -õpilased, professionaalsed pianistid, klaverimuusika fännid...
Lehekülg on info jagamiseks kontsertide, konkursside, festivalide jm klaverisündmuste kohta.

Kõik polegi enam nii must-valge... Läheb värvilisemaks juba lähitulevikus.
Parafraseerides Jüri Kuuskemaad - KLAVERITERVITUS!

Tubli

Keegi nimetas mind eile tubliks. No küll oleks  kole kui seda "tublit inimest" oleks laval igav kuulata...! Eile pingutasin selle nimel ning sain aru, et kohati õnnestus mängida nii, et publik saalis kuulas ka tegelikult huviga.  Tänan, et mind tubliks nimetate - ma olen  tõesti väga palju töötanud, kuid taotlen ikka seda, et see töö mind arendaks - see on minu ülim eesmärk - saada professionaaliks ja loovisiksuseks. Lõppude lõpuks on eesti riik minu õppimist finantseerinud ning kontserte andes ning muusikavaldkonnas tegutsedes me hakkame olema muuhulgas ka eeskujuks järgmistele põlvkondadele - oma pühendumise ja tõsise tööga. Loodan, et oma pühendumust ja andeid kasutades  suudame muusikavaldkonnas teha nii, et kõik see, mida me praegu kritiseerime, muutuks paremaks. Selle jaoks on vaja haridust ja kogemusi ning - väga suurt pingutust, et neid omandada...
Jumal ja Karajan taevas olgu tänatud - Muusika-ja Teatriakadeemia seisab veel püsti ja Aaviksoo pole seda veel maha lasknud lammutada...

Tubin

Ilus on kirjutada Tubinast siin vaikses toas kui tuhapilved varjutavad eesti päikest. Virmalisi ei näe... Aga on palju põhjuseid tänulik olla. Tubina muusika on eestlasele lähedane - nordic identity, nagu kirjas prof Pärtlase artiklis 2. klaverisonaadi kohta. Ma ei tohi unustada, et doktoritöö eesmärk peab olema muusika õnnestumine laval... 19. juuni saab olema Kammersaalis ettekanne Sonaadist nr 2 (ja kui jõuab, siis midagi veel:))...

facebook ei ole minu jaoks

Kehv lugu selle fb-ga - mina ei saa postitada lõpmatult linke  tortide, beebide, igavate naljade jmga... ma ei saa aru, kuidas sellistel momentidel inimesed nii oma nina ette elavad..... Mulle meeldib küll vahest kommenteerida - ja hea oleks kui humoorikalt välja kukuks...(Enamasti ei saada mu naljadest aru.) Ja Facebookist enesereklaami vahendina on mul täitsa siiber, tõepoolest.
  Mul on vaja saada valmis paar suurt projekti ja ma ei tohiks siin istuda - aga ikkagi istun ja pean Liibanoni-sündmuste päevikut - enda jaoks. Mu FB on neid linke täis. Eesti on nii väike, et iga kadumaläinud inimene maksab meile terve varanduse - moraalselt. Aga ma ei näe, et keegi mu sõpradest mõtleks kaasa...
Õhtul vaja teha üks meditatsioon - elu muutub kogu aeg. Keskendumist on vaja.
Elu muutub ja ta läheb kiiresti mööda... Ta võib peatuda kusagil võõras riigis kus ei saa teha muud kui meenutada oma töölauda, oma kodu, peret ja seda, kuidas me kõik eesti ilma kirusime. Nüüd on kuidagi väga kuumaks läinud... Loodan, et eestlased saavad koju.

Võlurid

Võlurite võlujõu või õieti väe kasutamine ja selle kujutamine filmis "Võluri õpipoiss" lülitas sisse äärmiselt ohtliku mõttekäigu: võlurite maailm ekraanil ja raamatutes ning Tubina sonaat partituuris, neil on lausa visuaalselt midagi ühist - räägin ikka kujutlusest, täiesti teadusväliselt, muidugi, milleks kõike nii täht-tähelt võtta. Aga oletame - partituuri loomine ja hiljem kõlamapanek on nagu maailma loomine ja selles maailmas  ning meis eneses sisalduva energia kasutamine. Oletame, et käsutame samasuguse väega muusikalisi kujundeid - laseme kõlada tulel, tuulel, vihmal ja rahel, laseme tantsida virmalisi ning keerutada lumetormil... (nagu filmis...::)))). Meie kätest ja meeltest, õigemini meeltest ja kätest tekib energia, mida käsutame vastavalt tahtele (ja nagu vaene Merlini algaja jüngergi, "pillame" algul energia "maha", see lööb meile oma vastupanuga näkku ja kätte ja kehasse). Õppides ja harjutades  Tubina sonaati, tundub (ilmselt šamaanluse puute tõttu) muusika tugevasti seostuvat looduse võimsaimate protsessidega, olgu nad inimesele jälgitavad või siis mitte. Kindel, et muusikas on sama suur energia. Minu jaoks seostub see võlujõud loodusjõududega ning teisalt on igasuguse fantaasiamaailma ja  võlurivärgi puhul võimalik aimata  allegooriat meie väikese maailmaga:  meie  inimestena tajume mustade ja valgete jõudude olemasolu, nii nagu Harryl, on ka meil igaühel oma dementorid, meil on oma vägi, mida õpime kasutama, meil on igaühel oma võitlus oma Voldemortiga ja kui veab, siis ka oma Dumbledore. Kusjuures, praegu on veel see staadium, kus läheb vaja Merlini võlusõrmust.
Muide, film oli väga hea!